Lahingulaev Bismarck
Информация - История
Другие материалы по предмету История
Prnu Stevaka Humanitaargmnaasium
Saksamaa lahingulaevad
Aastat
Roman Belogurov
Secunda loodus
Juhataja: Rainer Saks
Prnu 1999
Saksamaast
Vastavalt Versilles lepingu otsusele anti suurem osa Saksamaa 1 maailmasja aegsest laevastikust le vitjariikidele. Saksa laevastikul lubati pidada vaid 6 soomuslaeva, 6 kergeristlejat, 12 hvitajat, 12 torpeedopaati ja sellist hulka traalerid, mis oli vajallik mbritsevate merealade puhastamiseks miinidest. Kik Saksa allveelaevad tuli ra anda vi hvitada ja uute allveelaevade juurdeehitamine oli keelatud.
Sakslased jtsid tepoolest esialgu alles kuus soomuslaeva. Uues sjalises situatsioonis vis neid kasutada kui ujuvpatareisid, mitte kui laevu, millega merelahinguid pidada. Kergeristlejaid ji 1 maailmasja jrgsesse Saksa laevastikku millegiprast siiski kaheksa kaks le lubatud arvu.
2 maailmasja alguseks oli eelnimetatud laevadest alles veel vaid kaks soomuslaeva ”Schlesien” ja ”Schleswig-Holstein”, mida kasutati suurtkippelaevadena. Kik kaheksa 1 maailmasja aegset kergeristlejat olid vahepealse 20 aastag kas sulatusahjudesse rnnanud vi kai res roostetavateks ujuvkasarmuteks saanud. Vahepeal aga oli ehitatud kuus uut kergeristlejat , mis kik kandsid Saksa linnade nimesid. Neist esimesena sai 1925. aastal valmis ”Emden”.
Aastail 1929-1930 said valmis kolm kergeristlejat: ”Karlsruhe”, ”Kningsberg” ja ”Kln”. Nende pikkus oli 174 meetri ja relvastatud olid need hesa 150-mm suurtkiga. Lisaks 63000-hobujulistele auruturbiinile, mis andsid neile laevadele kiiruseks kuni 32 slme, olid selle seeria kergeristlejail abijuseadmeiks veel 1800-hobujulised diiselmootorid. Need olid tunduvalt viksema ktusekuluga kui auruturbiinid ja nende abil vis laev 10-slmilise kiirusega lbi sita kuni 10000 meremiili (18500 km). Laevade veevljasurve oli 6650 tonni, kuid kuna Versailles lepinguga oli mratud, et Saksa laevastiku kergeristlejate veevljasurve vi olla kuni 6000 tonni, siis oma uute ristlejate seesugusest veevljasurvest sakslased ametlikult teatasidki.
Aastail 1931 ja 1935 said valmis veel kaks kergeristlejat ”Leipzig” ja ”Nrnberg. Olles ligikaudu samade mtmete ja phirelvastusega nagu eelmise seeria laevadki, oli neil rohkem hutrjerelvastust ja eelmistest erinev juseade, mis koosnes 60000-hobujulistest turbiinidest ja 12400-hobujulistest diiselmootoreist.
Aastail 1928-1932 alustati Saksamaal kolme sjalaeva ehitamist, mis ldlevinud phimttest lhtudes ei mahtunud htegi tolleaegsesse laevaklassi. Need olid raskeristleja mtudega laevad, mille pearelvastuseks oli kuus 280-mm suurtkki kahes soomustornis. Sakslased ise nimetasid oma loomingu soomuslaevadeks (Panzerschiff), inglased aga mtlesid nende jaoks vlja naljatermini pocket battleship taskulahingulaev. See nimetus lks kibele paljudes keeltes, ka eesti keeles. Kuna Versailles lepinguga oli Saksamaa lubatud ehitada soomuslaevuveevljasurvega kuni 10000 tonni, siis nende laevade sellisest veevljasurvest ametlikult teatatigi. Tegelikult oli kahe esimese laeva ”Deutschlandi” ja ”Admiral Scheeri” telik veevljasurve 15800 tonni, seeria viimasel laeval ”Admiral Graf Speel” koguni 16200 tonni. ”Deutschland” sai valmis 1933, ”Admiral Scheer” 1934 ja ”Admiral Graf Spee” 1936. Juseadmeiks olid taskulahingulaevadel diiselmootorid, mis vimaldasid ”Admiral Scheeril” ja ”Admiral Graf Speel” tiendava tankimiseta lbi sita kuni 19000 miili (35000 km), ”Deutschlandil” aga koguni 21500 miili (40000 km). See on keskeltlbi kaks korda rohkem, kui oli tolleagsete tavapraste auruturbiinide ja likttega lahingulaevade lbisidukaugus.
Prast natside vimuletulekut sai Saksamaa vlispoliitika heks philiseks survesuunaks Versailles lepingu sjaliste kitsenduste kaotamine. Ja 18. juunil 1935 slmitigi Londonis Inglise-Saksa merevekokkulepele, mis thistas senised Saksa laevastikku kammitsenud piirangud. Inglismaa andis oma nusoleku, et Saksamaa vib ehitada endale pealveelaevastikku, mille tonaaz oleks 35% Inglismaa pealveelaevastiku kogutonnaazist, ning allveelaevastiku, mille tonaaz oleks 45% Inglismaa allveelaevastiku kogutonnaazist.
Tegelikult oli Saksamaa oma uut laialdast laevaehitusprogrammi alustanud juba enne merevekokkuleppe slmimist. Allveelaevu hakati ehitama ilmselt juba 1934. Aastal, sest esimene neist sai valmis vaid 11 peva prast merevekokkuleppe slmimist 29. juunil 1935.
Londoni lepe andis Saksamaale iguse ehitada kaks 35000-tonnise veevljasurvega lahingulaeva. Uute lahingulaevade ehitamisega tehti algust 1936. aastal ja need olid juba tsised laevad, mis said endale kaheksa 381-mm peakaliibrisuurtkki. Vettelaskmisel ”Bismarck” ja ”Tirpitz” nimeks saanud laevad olid sja algul veel ehitamisel ja valmis said need alles vastavalt 1940. ja 1941. aastal. Ja muidugi pole ime, et needki laevad osutusid lubatuist veidi kopsakamaiks ”Bismarcki” tisveevljasurveks sai ligi 51000 ja ”Tirpitzil” koguni ligi 53000 tonni.
Londoni lepe lubas Saksamaal ehitada veel viis 10000-tonnise veevljasurvega raskerislejat. Ja aastail 1935-1937 alustatigi viie risleja ehitamist, mis vettelaskmise jrjekorras said nimeks ”Admiral Hipper”, ”Blcher”, ”Prinz Eugen”, ”Seydlitz” ja ”Ltzow”. Relvastatud olid need kll Washingtoni konverentsi otsusele vastavalt, kuid kippusid jlle lubatust suuremad tulema tisveevljasurvega 18200-18400 tonni. Aga see selgus muidugi alles prast sda- nagu teistegi suurte Saksa sjalaevade puhul.
Sja alguseks sai valmis ainult ks raskeristleja ”Admiral Hipper”. ”Blcher” sai lahingukorda 20. septembril 1939 ja ”Prinz Eugen” 1. augustil 1940. ”Ltzow” mdi 1940. aastal suures sprustuhinas Nukogude Liidule, kus kandis esialgu ”Petropavlovski”, aastail 1944 1953 aga ”Tallina” nime. Ristleja oli Saksamaalt ra toodud ilma turbiinideta ja vaid osalise relvastusega ja nii ta jigi, sisuliselt sai teda kasutada vaid ujuvpatareina. Seeria viiendast laevast ”Seydlitzist” ritasid sakslased sja jooksul ehitada lennukikandjat, kuid see t ji lpetamata.
Allveelaevu juti Saksamaal sja alguseks valmis ehitada 57. Neist 30 oli vikesi (lhitegevusallveelaevu), 18 keskmist allveelaevu ning 9 suurt ookeaniallveelaeva.
Kuni 1935. aastani kandis Saksamaa laevastik nimetust Reichsmarine, sealt alates Kriegsmarine. Laevastiku juhataja oli sja algul 63-aastane suuradmiral Erich Raeder.
Inglismaa laevastik
Prast I maailmaasja lppu oli Inglismaal tohutu sjalaevastik, kuhu 1919. Aasta 1. Jaanuari seisuga kuulus 33 lahingulaeva, 9 lahinguristlejat, 21 soomuslaeva, 114 ristlejat, 514 hvitajat, 155 allveelaeva ning juba isegi 3 lennukikandjat.
Kui saabus rahuaeg, osutus suur osa neist laevadest tarbetuks ja nende lalpidamine (ka konserveerituina) riigieelarvele koormavaks. Pealegi oli suur osa laevu vananenud, eelkige soomuslaevad ja torpeedopaadid.
Juba aastail 19201921 lammutati kaks lahingulaeva, erilise hoo sai Briti lahingulaevade lammutamine prast Washingtoni konverentsi. Sel konverentsil mrati, et Inglismaa lahingulaevade ja lahinguristlejate kogutonnaaZ vib olla 525000, le selle mra olevad laevad tuli likvideerida. Ja nii lkski aastail 1922 1932 lammutamisele 17 Briti lahingulaeva ning kuus lahinguristlejat. ks lahingulaev mdi Tsiilile, ks lahingulaev uputati mrklaevana teiste laevade suurtkitulega ja ks lahinguristleja uputati lihtsalt niisama merre. Paar lahingulaeva sai abilaevadeks ja tegevlaevastikku jeti vaid kaks seeriat 381-mm suurtkkidega relvastatud lahingulaevu, kokku kmme laeva.
Alles jeti ka kaks 381-mm suurtkkidega relvastatud lahingurislejat ”Renown” ja ”Repulse”.
Uute laevade poolest tienes Briti laevastik kahe sja vahel kahe lahingulaeva ja he lahinguristleja vrra. 1916. Aastal alustati nelja lahinguristleja ehitamist, kuid samal aastal toimunud Jti merelahingus hukkus kolm Briti lahinguristlejat. Oli ilmne, et seni ehitatud lahinguristlejate kaitsekonstrktsioon on phjalikult puudulik. Esialgu ehitati siiski kõ