Kierkegaard
Информация - Философия
Другие материалы по предмету Философия
Tallinna Pedagoogikalikool
KASVATUSFILOSOOFIA
Eksamit
Kierkegaard`i lhenemine inimese olemusele ja kasvatusele
ppejud: S.Kera
Anna Pomm
EV-11
Tallinn
1997
Kik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse tdede ja nende enama teadvusse-tstmise teenistuses. Selles mttes vime nha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluvrtustele.
Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivrd, kuivrd ta rndab Hegelit, on seda silmas pidades pris tabav iseloomustus. Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: тАЬ... igatahes on usaldusvrne, et tal (Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi histтАЭ. Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rnnates oli Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma petajaks. тАЬVljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena - ilis, avala hingega tark, sina olid teliselt reformaatorтАЭ. тАЬ...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui mtlejat...тАЭ on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
Kierkegaardi ahvatles Sokratese тАЬmaievtilineтАЭ dialektika ( - mmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma mmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, ksivas lhenemises tundmatule - hesnaga subjektiivne dialektika, kunst ksitleda iseennast iseenese kohta.
Kirkegaard listas Sokrates selle eest, et too тАЬti ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nimeтАЭ, kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
Tegelikult ei olnud Kiekegaardi тАЬdialektikaтАЭ taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole ksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma тАЬdialektikatтАЭ sokraatilisest dialektikast kui uut, tiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.
Ehkki тАЬSokratese phimte seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmrgi kui ka maailma lppeesmrgi, lhtudes ainuksi enesest, ja saavutama te omaenese jududega,тАЭ siiski тАЬmtleb teline mtlemineтАЭ Sokratese arvates тАЬnii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivneтАЭ.
Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse te kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse te, тАЬtde minu jaoksтАЭ saamiseks, kuivrd htki teist tde ta tunnistatud: тАЬ...objektiivselt pole olemas mingisugust tde...тАЭ.
Kierkegaard heitis kohe alguses krvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle vrtus ja telisust. Ta kutsus minema vastupidist - radikaalse subjektivismi - teed. тАЬMa ei nua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne ollaтАЭ.
See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane lesanne oli kummutada тАЬvr ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes rgivad objektiivsetest tulemustest, mtlemata, et just nimelt filosoof on limalt subjektiivneтАЭ.
Nagu Hegel, mratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele leminekuna. Tema arvates olid Hegelil тАЬeitus, leminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kik liikuma panevadтАЭ, ja hoopiski mitte helegi loogikale alluvad тАЬrahutud peadтАЭ.
Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks leminek, leminek vimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus phimtteliselt, kvalitatiivselt. тАЬ...Kuivrd lpmatult erineb millegi ksitamine vimalikkuses sellesama ksitamisest tegelikkusest,тАЭ on ta тАЬPevikusтАЭ mrkinud. Erinevalt vimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise ksitluse objekt. тАЬMeldav reaalsus on tegelikkus, ja iga ksimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab mtlemine hlgamaтАЭ.
Kierkegaard pidas selles ksimuses peamiseks eksimuste allikaks vimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra vra ksitus. Saamine ei allu paratamatusele ja ei sobi sellega kokku. тАЬKik, mis saamas on, testab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei vi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemasтАЭ.
Hegelile mratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika vlistab vabaduse ja htlasi jutuslikkuse, ei ole phjendatud. Nende kategooriate dialektiline ksitus seisabki selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite htsus ning need kategooriad ei vlista teineteist.
Kui Kierkegaard vttis endale lesandeks kukutada paratamatuse miste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid metafsiliselt - tles ta lahti dialektikast. Samavrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine vimalikkusest, mille Kierkegaard pstitas vastandina Hegelile, kes ksitas neid dialektiliselt, vastastikku lbipimunutena, mis nhtub juba formaalse ja reaalse vimalikkuse eristamisest.
Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale dialektikavormile, vaid hlgas dialektika. Ta pdis koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta ligi lahku dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine teostamatuks, kuivrd tollesama lahkulmise igustusena oli Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja jupingutusi.
Vastuolukategooria lbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet: тАЬKikjal, kus on elu, on vastuoluтАЭ. Ent tal polnud eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid pateetiline vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge saavutanud vastuolu. Kus puudub elu ja kirg, seal ei ole vastuolugi. Vljaspool eksistentsi ei ole vastuolu, kuid eksistentsiaalne vastuolu ei eelda htsust, vaid vlistab seda.
Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse tlgenduse puhul Kierkegaardil arengut edasiviiv jud. тАЬSna тАЬvastuoluтАЭ ei tule siin vtta mitte selles neetud thenduses, mida talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel snal loomejuduтАЭ.
тАЬMinu eluvaatlus on tiesti mttetu. Mulle tundub, et kuri vaim on mu ninale asetanud prillid, mille ks klaas tohutult suurendab, teine aga samavrra vhendab.тАЭ
Kierkegaardi tdes on vga vhe elnud kasvatusest ja lastest ldse. тАЬMeelsamini rgin ma lastega, sest nendest tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mistusega olenditeks; aga need, kes nendeks on saanud - oh sa issand kll!тАЭ
Kierkegaardile polnud olemine leldse ja veel vhem inimese eksistents mtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard lhtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on vaimne, siiski on tema vaimu-ksitus selline, et see nestab idealistliku kontseptsiooni.
Kierkegaardi arvates ei vi inimene olla teadusliku tunnetuse objekt, enamgi, teda ei vi ksitleda ka subjektobjektina, mida tegi Feuerbach ja mitmesugused pshhofsioloogia koolkonnad. тАЬKes eksisteerib, see ei saa samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla subjekt-objektтАЭ.
тАЬMaterialistlik fsioloogia on koomiline..., aga uusim, enam hingestatud fsioloogia on sofistlikтАЭ. Hinge ja keha probleem ei ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing on primaarne, keha - sekundaarne. тАЬKeha on hinge ja seega ka vaimu organтАЭ. Kierkegaardi meelisvormel oli: inimene on hinge ja keha sntees, mida juhib vaim. Lppkokkuvttes тАЬinimene on vaimтАЭ. Pshho-fsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud idealistlikult.
Kuid pshhofsiline probleen on vaid ks flosoofia phiksimuse - olemise ja mtlemise vahekorra ksimuse - tahke.
Kirkegaard ei pidanud ole